Postimees
Rait Avestik 

Nii nagu iga võimekat draamatruppi omav ning endast ja publikust lugupidav teater toob lühema või pikema aja jooksul taas mängukavva mingi tõlgenduse või tõlgendamata jätmise näiteks «Kolmest õest» või «Pisuhännast», on nukuteatris selliseks ankruks vaieldamatult «Kuldvõtmeke».

Igavesti elav klassik Buratino on kahtlemata üks selliseid kangelasi, kelle tegemised on «õige» tõlgenduse korral värsked. See soovituslik kohustus kehtib eelkõige täiskasvanud vaataja kohta – hea lavastaja mõtleb ka nende peale, sest teatavasti lapsed üksinda teatris ei käi.

Tegelikult näeb noorem teatripublik ka selles uues lavastuses ikka üldjoontes neidsamu puunuku seiklusi, mida jälginud ka nende vanemad. Selles suhtes kõlab teatripoolne reklaamlause «need on seiklused, millest keegi pole veel kunagi kuulnudki» lausjamana. Teatrite reklaamiinimesed armastavad millegipärast kasvatada ootushorisonte ja sellega oma lavastustele karuteeneid teha...

Mustvalge ajupesuta

Tõepoolest on aga meie teatris senitundmatu või vähekuuldud lavastaja Ibragimovi kontseptsioon ja seda just täiskasvanud publiku kontekstis. Tegelikult ei tohikski liigitada lavastust suurtele või väikestele tehtuks, sest hea lavastus läheb korda kõigile. Ja mingite mööndustega võib öelda, et Ibragimovi «Kuldvõtmeke» just selline on.

Tänane Buratino on vabadusvõitleja, vastupanuliikumise juht, kelle seiklustest rahvuslik-poliitiline niit selgelt läbi jookseb. Muidugi ka romantiline helesinine lõng.

Oluline ongi see, et lavastaja ei ole korraldanud mustvalget ajupesu (sest iseenesest on nukuteatri˛anr ideaalne kogenematute ajude loputamiseks ja sel eesmärgil 1952. aastal nukuteater ka loodi), vaid kõik on maitsekas, kunstipärane. Kes tahab, saab aru, kes ei taha, ei saa aru.

Kuigi tahaks öelda, et noorim vaataja saab seikluse ja loo ilma liigse ballastita rahulikult kätte (ja nii see laias laastus ka on), peitub lavastuse nõrgim külg just dramaturgias. Julgen arvata, et neile, kes seda muinasjuttu esimest korda vaatama juhtuvad, jääb lugu iseenesest segaseks või arusaamatuks. Võib-olla polegi sellest midagi, sest vaadata on selle võrra rohkem.

Öeldakse, et nukuteatrit peab tegema nii, et vaatajal tekiks tunne, et elutu materjal hakkab elama. Visuaalselt rikkas ja tehniliselt nukuteatri-teadlikus «Kuldvõtmekeses» tekitas seesugune efekt mitmelgi korral noorimate vaatajate seas kahinat.
Buratino peaministriks!

Ma ei tea, kui kerge või raske on lavastajal ja paaril välismaal õppinud päris nukuteatrinäitlejal kohalike nukuteatri (draama)näitlejatega ühtlases rütmis ja tasemel luua rasket ning tehnilist teatrit, aga selles «Kuldvõtmekese» versioonis töötasid nii nukud kui inimesed ennastsalgavalt.

Ilmselt pole meie nukuteatri valguspark (veel?) päris ideaalne, aga Ibragimovi juba mitmes lavastuses juurutatud «näitleja nähtamatu, nukk nähtav»-võte hakkab järjest paremini tööle. Ka nuku ja inimese kohtumine laval (tegelastena) ei olnud nuku jaoks solvav.

Kui meil on mõni poliitik, kellel kodus teatriealine laps, siis soovitan seda efektset, tõsist, lõbusat ja mõtlemapanevat teatritööd vaatama minna. Sest peale kõige muu näitab Buratino sellele poliitikule ka seda, kuidas ja mida teha võõra ja kohaliku kaabakaga. Sest, nagu me teame, suurimaid pätte tunneme me kõik.
Buratino peaministriks! Või vähemalt linnapeaks.