Andres Laasik
Eesti Päevaleht
 

Mingid asjad tulevad uuesti tagasi. Virve Koppeli 1975. aasta lastelavastus ETV-s „Väike nõid” naasis nukuteatrisse värskel moel ja uute tähtedega.

Harvad on need juhtumid, kus tähtedeks osutuvad inimesed, keda laval etenduse ajal ei näe, kuid „Väike nõid” on üks selline juhtum. Siin on täheks Tšehhimaalt imporditud kunstnik Irena Marecková, kelle panus lavastuse õnnestumisse on silma­nähtav. Eelkõige on suur õnnestumine nõidade välisilme, kus fantaasia on viinud moodsate lahendusteni, kus on jälgi tänapäevasest disainist.

Irena Marecková töö kohta passib tõepoolest öelda välja sõna „disain”, sest seal on moodsad karkude lahendused ning nõiamaskide ilmetes on teravat väljendusrikkust. Need nukuteatri nõiad on samal ajal arhailiselt muinasjutulised, aga ka seotud praegusaja popkultuuri maailmaga, näiteks on neis äratuntav seos tulnukate Transformeritega. Ja see kõik on loomulikul moel sulandunud kokku nukuteatrile omaseks kujunditesüsteemiks, kus tinglikud mängud ärgitavad laste fantaasiat.

Üldse on „Väikeses nõias” kasutusel moodsad tehnoloogiad, sest nukuteatri lavastust võib mõnes mõttes pidada kunagise televisioonilavastuse värskendatud variandiks. Sealt on pärit osa muusikast ja karakterite arengu poolest on mingi järjepidevus täiesti olemas. See uudselt ja paremini tegemine on see, mis annab „Väikese nõia” tulemisele õigustuse ja lubab arvata, et tegu on millegi enama kui kunagise menutüki plagiaadiga.

Edasipüüdlik väike nõid

Lauludega loos peavad särama lauluoskusega näitlejad ja „Väikeses nõias” on selles osas kõik korras. Vähemalt lauluoskusega. Peamine konflikti kandev vastandite paar on huvitav nii vokaalse esituse kui ka lavaliste karakterite poolest. Iiris Vesik on väikese nõiana nooruslik ja särtsakas. Temas on edasipürgimise iha, mis otsib endale elus teed ja ilmutab ennast heades tegudes. Marko Matvere ülemnõid on muidugi kurja kandja ja näitleja loob väga huvitava karakteri, kus lihtlabase kollitamise asemel on muid mitmekesiseid võtteid. Ülemnõid on oma kurjades toimetamistes asjalik ja tõhus ning seetõttu ka ähvardav. Ta on ka enam personifitseeritud kui teised nõiad, kelles on täheldatav mingi robotlikkus.

Kõrvalised tegelased ja ka nõidade koor olid üldse vähe üheplaanilised – neis tükkis esile vaid üks funktsioon. Kuid küllap jõuti sellise tulemuseni tahtmatult. Lavastus tehti tempokas ja klaar ning pisiosade lihtsamad käsitlused on selle tagajärg.

Iseenesest ei ole Preussleri „Väike nõid” sugugi mingi jõululugu, kuigi väikese sõnaseade ja lauluga püütakse ta nukuteatris selliseks pöörata. Kas seda pingutust ongi vaja? Iga hea lugu on hea jõulukingitus, olgu ta teema seotud jõuluga või mitte.