28. juunist asub NUKU teater Viinistul mängima „Gulliveri reiside” kaheksat viimast etendust. Lavastaja Taavi Tõnisson ja nimiosaline Anti Kobin vastasid lahkesti küsimustele, mis puudutavad nii lavastust kui laiemalt lavastusest põrkuvaid, kerkivaid ja tõukuvaid küsimusi. Intervjuu ilmus algselt ERRi kultuuriportaalis.
Esietenduse ajal eelmisel suvel oli parteipoliitiline diskussioon üsna kuum, tänavu on lisandunud teatripoliitiline vaade. Tundub, et NUKU teater panustab mõlemasse diskussiooni lavastusega, mis põhineb 18. sajandil kirjutatud poliitilisel satiiril. Kas muutused poliitikas muudavad lavastuse vastuvõttu või püüate isegi tänast poliitikat mõjutada?
Taavi: Pigem loodan, et lavastus mõjutaks vaatajat inimesena. Kui väga lihtsalt öelda, siis väga tihti aetakse poliitikas taga oma õigust, aga unustatakse, et oleme kõik inimesed. Poliitikas pühitseb eesmärk tihti abinõu ja iga tegu on põhjendatud, sest „valija” on andnud mandaadi ja „mängus” on kõik lubatud! Nii kipub side reaalse eluga ahtaks muutuma. Kui Gulliver on liliputtide maal, siis seal kaks vaenupoolt sõdivad, sest ühed koorivad muna teravamast, teised jämedamast otsast – absurdne võitlus, mis on muutunud nende jaoks tohutult oluliseks.
Anti: Oma õigust aetakse võimu pärast. Eelmisel aastal oli pigem sõnumiks, et näete, mis võib juhtuda. Mu subjektiivse arvamuse kohaselt tänavu ongi juhtunud. Kui me „Gulliveri” tegema hakkasime, siis ei olnud mõte osutada poliitikale.
Taavi: Kuidas lavastus tänavu publikuga resoneerima hakkab …
Anti: … seda me ei tea, aga eeldatavasti hakkab. Kui teed näiteks „Loomade farmi”, oleks vale minna sõnumiga, et „meil on ka niimoodi”. Pigem püüad näidata, mis juhtub inimestega, kes võimu juurde pääsevad.
Taavi: Minu jaoks oli kõige olulisem lavastuse teema vastutus. Inimese vastutus oma lähedaste ja iseenda ees ja tegelikult ka küsimus, kui kaugele meil on enda unistuste teostamise nimel õigus minna. See on see suur teadmine, milleni Gulliver jõuab, et ei saa enda unistusi teostada teiste arvel.
Lapsed ilmselt ei võta seda lavastust kui poliitilist mõistulugu. Kas lapsevanemana peaks seda poolt neile kuidagi peegeldama?
Anti: Mulle ei meeldi kuidagi teemadele näpuga osutada. Lavastuses on selgelt tajutavad teatud väärtused, aga vaatajal on alati vabadus leida lavastusest oma teema.
Taavi: Loomulikult on lavastuses hetki ja teemasid, mida lapsevanem soovi korral võiks oma lastele pisut lahti seletada. Tegelikult aga oleks tore, kui tekiks arutelu lapse ja vanema vahel. Mida nägi üks ja mida teine? Näitleja peab leidma isikliku taustsüsteemi ja eks teemad, mis on ühiskonnas pinnal, sinna taustsüsteemi ka kuuluvad. Loomulikult kehtib see ka lavastaja puhul.
Minu jaoks oli lavastuse loomisel olulisimaks inimlik mõõde, ühe mehe lugu. See mees tahab teoks teha oma unistuse ja saada “suureks” meheks. Me püüame Gulliveri puhul asju mitte liiga puust ja punaseks teha, pakkuda võimalust teatud teemadel kaasamõtlemiseks, ehkki muidugi arvestame, et publikus on lapsi alates 7. eluaastast. See tingib esteetilised ja sisulised valikud loo jutustamisel.
Taustsüsteemis on ka mure, et meie poliitiliste mullistuste keskel teatrid vaikivad.
Anti: Kui teemad on õhus, siis jõuavad need teatri kaudu varem või hiljem publikuni. „Gulliver” jõudis varem. Vaikimise teema on suuresti sellest, et meil oli NO99, kes tihti reageeris sündmustele vahetult. Mul on väga kahju, et nad lõpetasid. Ilmselt sellepärast ollakse mures, et pole enam nii kiiret reaktsiooni, kuid teatrid ongi erinevad.
Taavi: Ma ei näe, et teatrid vaikiksid. Ma arvan, et teatrid reageerivad päris korralikult sellele, mis ühiskonnas toimub ning loomingulise vabaduse hoidmiseks tulebki oma loomevabadust kasutada.
Eelmisel aastal ütlesite, et väldite moraliseerimist, ühiskonnas toimuv annab lihtsalt lähteimpulsid.
Anti: Nii ongi. Kust võtame meie õiguse öelda, et meie teame, kuidas on õige? Me loeme materjali, leiame selle oma asja, mille pärast lavastust teha, ning ehitame selle peale hulgaliselt lisakihte, teeotsi, mida mööda vaataja saaks oma rada astuda. Lavastada midagi, kus mina näitlejana arvangi nii, nagu minu tegelane õigeks peab, oleks mu jaoks primitiivne.
Taavi: Mõnel puhul on vastuseks päevapoliitikale pöördumine igavikulisemate teemade poole. Meie ei taha mitte kedagi õpetada elama nüüd ja praegu. Mulle tundub, et just praegu püütakse meid aga „õigesti” elama õpetada ja see on väga ohtlik.
Kas teater siis ei õpeta elama?
Taavi: See ei toimi nii! See ei tohiks olla teatri eesmärk, et valime repertuaari selle järgi, et õpetada – sealt on ideoloogiani vaid üks samm. Õpetada saab isikliku eeskuju ja sündmuste peegeldamise kaudu. Kui inimene tahab lavastusest midagi endale üle võtta, palun väga! Kunsti ülesanne on peegeldada ja pakkuda mõtlemisainet. Niimoodi teater saab õpetada.
Ehk sokraatiliselt küsimusi esitades?
Anti: See ongi õpetamine, kus vastuseid ette ei öelda – tulla teatrist ja küsida iseenda käest, mida ma nägin, mis ma sain? Mitte et teatris on selgeks tehtud, et nii asjad lihtsalt on! Vaatajale peab jääma valikuvõimalus.
Jelena Skulskaja kirjutas mullu Eesti Päevalehe arvustuses, et „sappi, põlastust ja nördimust on (Swifti) teoses rohkemal määral kui nii mitmeidki teisi emotsioone. Ent NUKU teatri lavastus suutis geeniuse teosest üles leida headuse ja lüürilise noodiga kõik paremaks muuta.” Kas te usute tõesti sellesse, et headuse ja lüürilise noodiga saab asju paremaks muuta?
Taavi: Mina usun sellesse väga. Ma ei häbene sellest rääkida, et kõige suurem probleem, mida mina tajun, on empaatia puudus. See on kindlasti üheks põhjuseks, käivitajaks, miks ma „Gulliveri reisid” valisin. Normaalse ühiskonna toimimise jaoks on ülioluline empaatia või vähemalt püüd enne hukkamõistu mõista.
Me ei saa tegeleda terve maailma parandamisega. Me saame aga rääkida lugu inimesest, kes tänu mingitele sündmustele oma elu ümber mõtestab. Nii et jah, ma arvan tõesti, et headus ja lüüriline noot aitab asju paremaks muuta, inimesi paremaks muuta.
Oleme NUKU teatris sõnastanud ühe osana, et aitame noorel inimesel mõista oma kohta maailmas või innustada ennast ja/või maailma muutma. Teatri kaudu on võimalik näha ja väärtustada suhteid ümbritsevaga – pere, sõprade, ühiskonna, looduse ja erinevate kultuuridega. See loob võimaluse empaatiavõime ja avatud meele jaoks.
Anti: Jah, kusjuures ma hakkan järjest rohkem tajuma, et ka minuga sarnaste vaadetega inimesed hakkavad empaatiat kaotama. On väga okei, et meil on eriarvamused, aga me ei leia enam ühist keelt. See on kõige hirmuäratavam.
Kas „Gulliverl reisid” aitab seda olukorda kuidagi parandada?
Taavi: Ma tahaks küll loota. Seal ju tegelased leiavad ühise keele. Otsused, milleni Gulliver ise jõuab…
Anti: … Gulliver küll, aga võta liliputid – korraks suudetakse leppida, aga siis algab tülitsemine uuesti.
Taavi: Ma ei tea, kas aitab, kui vaatajad näevad liliputtide totrat munatüli. Kas suudetakse seda oma ellu üle kanda? Oleks tore, kui keegi mingil enda jaoks kriitilisel hetkel suudab selle seose luua. Lubada ei julge. Loodame, et publik leiab selle, mis on nende jaoks oluline, meile on tundunud oluline sellest rääkida.
Lavastuses on Gulliver segaduses, ta ei ole aru saanud, mis tegelikult tähtis on. Oma reiside lõpus Gulliver seda mõistab. Võib ju öelda, et ka poliitikud otsivad iseennast, Eesti teater otsib iseennast. Mis hetkel me võime öelda, et oleme reisilt tagasi ja end leidnud?
Anti: Loodetavasti seda hetke ei tule! Selles mõttes, et me riigi lõplikult valmis saaksime, teatri valmis saaksime. Inimese seisukohast võiks olla hea manalateele minnes tajuda, et olen asjadest aru saanud. Meie lavastuses Gulliver tõesti mõistab, et see, mida ta on otsinud, on siinsamas kogu aeg olemas olnud. Oleks tore, kui suudaksime vähemalt mõnes eluetapis mõista, mis on me jaoks tegelikult tähtis.
Taavi: Lavalugu on ju mingisuguste sündmuste peegeldus, mingi kvintessents, mis mõjub sellisena ehk isegi naiivselt. Kui tooksime „Gulliveri” reaalsesse ellu, siis kestaks mõistmine võib-olla kolm minutit ja jõuaksime peagi järgmiste ja järgmiste eksimuste juurde. Nii see elus käib, et pead mõne asjaga korduvalt ämbrisse astuma, enne kui mõistma hakkad.
Otsingute protsess on ise oluline?
Taavi: Jah. Just! Teekond eesmärgini on sama oluline kui eesmärk ise! Milliseid valikuid sel teekonnal teeme? Millistest eetilistest, moraalsetest normidest lähtume? Ma loodan, et me riigina ei võtaks seisukohta, et „oih, olemegi natuke segaduses, me otsime ennast.” Üksiksisikuna võime olla segaduses, aga riigina me seda olla ei tohiks.
Anti: Ma arvan, et me pole veel peenhäälestamise juures, oleme teel. Mitte segaduses, vaid teel – meil peaks olema ettepoole vaated.
Taavi: Ajalooline mälu on väga tähtis, aga ei saa ainult tagasi vaadata. Me oleme väga ohtlike asjade kordumisele väga lähedal. Ajaloost võiks õppida, mida toob endaga kaasa räuskav ja vähemaid mõnitav stiil, et me samasse ämbrisse enam kunagi ei astuks.
„Gulliveri reisid” räägib suurtest ja väikestest inimestest nii otseses kui kaudses tähenduses. Oskate defineerida, kes on väike inimene ja kes on suur inimene?
Taavi: Igaüks meist võib olla nii suur kui väike. Kõik sõltub valikutest, mida teeme. Siinkohal koputan võimu juures olevate inimeste südametunnistusele.
Anti: Mida haritumad ja suurema silmavaatega oleme, seda suuremad suudame olla. Kui tahame kapselduda ja jääda oma nina ette vahtima, siis muutume ühel hetkel kõik väga väikseks. Ka need, kes on praegu suured, avatud inimesed, võivad ühel hetkel avastada, et oleme väga väikses ringis ja väga väiksed inimesed.
Taavi: Oma südames tunneme igal ajahetkel ära, kui me valesti käitume, kui me eksime. Tihtipeale lihtsalt vaigistame südametunnistuse hääle, sest hetkel on meil kasulikum käituda nii. Kuidas liliputtide salanõunik ütleski? „Gulliver, sa oled küll suur mees, aga veel suurem kõlupea! Kuulsus ei tee kedagi suuremaks kui ta tegelikult on... Suuremaks ei muuda sind mitte suured teod, vaid südamest tehtud head teod.”
