Tagasi

Sari 6+5 küsimust: Riho ja Vahur

jaga
16. Juuni 2017 | 15:32

Käimasoleva 65. hooaja puhul tahame nii enda kui meie vaatajate jaoks leida aega üksteise paremaks tundma õppimiseks. Üheks selliseks võimaluseks on sari “6+5 küsimust”, kus loomingulised töötajad ehk näitlejad, lavastajad ja kunstnikud küsivad kokku 11 küsimust meie tehnilistelt töötajatelt. Lavastaja ja festivali NuQ Treff kunstiline juht Vahur Keller uuris üht ja teist meie bussijuht-varustajalt Riho Tammertilt.

1. Kuidas Ritchie’l läheb?

Ritchie’l [Riho ja Liisa nooruke jack russelli terjer Ritchie Blackmore] läheb väga hästi. Eks ta selline topeltpaberitega koer meil on – kenneli-paberid ja hullupaberid, aga kuna peremehel on ka hullupaberid, siis sobib. Me käime kordamööda hambaarsti juures: mina käin oma alalõualuud ravitsemas ja Ritchie’lt tõmbame ka hambaid välja, sest tal on alumine lõualuu lühem. Mul on ka muide lühem, nii et kuidagi on sattunud selline koer, et meil on geneetilised sarnasused. Nagu ütleb minu klassikust vend: „koer on inimene”. Kui ma olin väike poiss, kingiti mulle viiendaks sünnipäevaks lontis kõrvadega ja rõngas sabaga koer – keskmise suurusega peni – Laika oli nimi, see oli siis minu koer. Aga kui ma olin umbes kaheaastane ja me elasime Pääskülas, siis seal oli üks hall hundikoer Seku, kes oli kogu aeg kuuri juures oma kuudi küljes ketis – ta oli üks igavesti tige koer. Siis oli olnud üks nädalavahetuse päev, kui ma olin jäljetult kadunud – keset päeva on laps lihtsalt kadunud! Kõik otsivad, käivad kuurist mööda ja kuudist mööda, aga poissi pole. Järsku ema mõtles, et ainult üks võimalus veel on – Seku kuut. Ema läks kuudi juurde, Seku ajas muidugi hambad irevile, aga ema sai ikkagi koera kuudist välja ja seal magasin, koera selja taga kuudis.

Mingi side koeraga on mul kogu aeg olnud, ilmselt ma olen vist koerainimene, kuigi eelmise aasta rännakul sain ma endale hüüdnimeks Kassikuningas Leo. See tuli niimoodi, et me olime Liisaga oma rännakul Kiidjärvel. Saime seal ühte vanasse talusse ööbima ja seal kõrvalkrundil peeti metsikut pidu. Mõtlesime öösel, et käime ka läbi, vaatame, mis seal toimub? Peeti mingit juubelit, tohutu mürgel käis, ansambel tellitud, ilutulestikud, lauad – tutvustasime ennast, rääkisime, kes me oleme, ja natuke aega läks mööda, kui perepoeg tuli meie juurde ja ütles: „Miks te valetasite, enne ütlesite, et sa oled Leo ja nüüd sa ütled, et sinu nimi on Riho!?” Pärast seda hakkasime Liisaga omavahel mind Leoks kutsuma. Ja kõige müstilisem oli see, kui hiljem ringi rännates olime kusagil Otepää teeristil, hilisõhtu oli käes ja mõtlesime, kuhu ööbima minna, siis Liisa tahab minna paremale ja mina ütlen, et ei, vasakule peab minema, ja siis tuleb põõsastest kass, põikab üle tee, ja kaob just sinna vasakule. Sinna me läksimegi ja saime öömaja. Seda oli sel reisil lõpmatult, kassid näitasid teed ja siis sealt tuligi see nimi Kassikuningas. Aga ikkagi olen ma koerainimene.

2. Oled töökas, täpne, abivalmis – kokkuvõttes üks tubli inimene, aga mulle tundub, et oskad selle juures ka suurepäraselt elu nautida. On see alati nii olnud või tulnud elu ja kogemustega?

Ma arvan, et see on tulnud elukogemusega ka, aga elu kõige edasiviivam jõud on ju laiskus. Ma olen olemuselt tegelikult väga laisk, aga ülesanne või töö peab meeldima. See on lastega niimoodi ja meestega ka. Seda ma olen täheldanud meil all metalli- ja puutöökoja meeste puhul ka: kui neile viia mingi töö, mis järsku muutub neile huvitavaks, siis tehakse kohe valmis. Ja kõige tähtsam on muidugi uudishimu. Viimastel aastatel olen ma palju rännanud ja eriti Lõuna-Eestis – seal näed ainult 20–30 meetrit ja siis on kurv või tõus, aga mis seal taga on, mis maastikud seal avanevad? Uudishimuga tuleb mul alati meelde ka Hendriku [Toompere] pilk. Kui läksime väljasõidule, siis Hendrik ja Maie ootasid oma maja juures, ja kui Hendrik bussi nägi, siis oli ta juba kikivarvul ja sõrmed värisesid. Me sõitsime juba sajandat korda Pärnu või Haapsalu poole, aga tema ootas seda väljasõitu. Mul on samamoodi – äkki juhtub midagi, äkki on midagi põnevat? Kui ärkad hommikul üles, siis ei tea ju, kuidas see päev lõppeb.

3. Oled mõõtnud tõukerattal sadu kilomeetreid, miks just tõukerattad – on see sport või mingit sorti filosoofia?

Mul saab tõukerattaga sõitmist nüüd vist juba üheteistkümnes aasta ja ma isegi enam ei mäleta, kust mul see kiiks pähe tuli, aga järsku oli ühel päeval selge, et ma pean endale tõukeratta saama. Siis oli neid suurte ratastega tõukerattaid Eestimaal veel suhteliselt vähe ja ma hakkasin siis kaevama mööda internetti. Ma pean muidugi vahele lisama, et olen täielik analoogmees, ma ei tea internetist praktiliselt mitte midagi. Siis sain lõpuks kontakti ühe Lõuna-Eesti matkakorraldaja, Levo Tohvaga, kellelt sain oma esimese tõukeratta. Nüüd olen kokku löönud, et umbes-tükkis 25 000 kilomeetrit olen kindlasti maha tõuksinud selle 11 aastaga. Mul on 6 tõukeratast – kuues on roosa, see on Liisa tõukeratas. Kõige esimene oli roheline krossikas, punase sain ma oma viiekümnendaks juubeliks, siis on üks võidukas, siis üks teine krossikas ja lõpuks ma ostsin endale ühe suurte ratastega kokkupandava.

Esimestel aastatel olin täiesti veendunud, et olen tõukerattasportlane. Kui mind guugeldada, siis võib mind leida ka „tõukerattamehe” nime järgi. Ühel aastal sõitsin ma läbi kõik kaheksa Elioni rattamaratonide etappi ja sain endale raudmehe särgi. Pärast arvutasin, et see t-särk läks maksma umbes 2500 krooni – kõik stardimaksud, spordigeelid ja muud, aga ma pole iial nii palju oma sporditegemise eest kiita saanud, kui siis. Varem tegin ma sporti kuni 8nda klassi lõpuni ja siis hakkasin jooma, ja selle eluperioodi, kui oleks pidanud sporti tegema, ma jõin. Vahepeal olid teatris ja ka muidu keerulised ajad, siis ei olnud aega, ja uuesti hakkasin sporti tegema, kui sain 49 ning ostsin oma esimese tõukeratta. Üks suvi tõukerattaga sõitu ja läksin Tartu suusamaratonile. Niimoodi tegin aastaid ainult sporti, kuni ühel kevadel leidsin kuskilt ühe rattahaagise, mille saab ka tõukerattale taha panna. Siis sain järsku aru, et ma olen vaba, ma saan lõpuks minna tõukerattaga matkama. Seal üherattalises haagises on suur kollane veekindel kott, kuhu mahuvad kõik asjad sisse – priimused, telk ja kõik vajalik.

Kui nüüd puhkus algab, siis läheme viiendat suve matkama. Üle-eelmine suvi oli kõige pikem reis – 2525 km. Puhkuse esimesel päeval läksin hommikul koduuksest välja ja puhkuse viimasel päeval jõudsin koju. Vahepeal ei tulnud Tallinna ligi ka. Kui niimoodi matkad ja rändad – see ongi filosoofia. Esimene rännunädal läheb selleks, et saada linnast lahti, sellest koormast, mis siin linnas on – kõigest sellest, mis tuleb telekast ja raadiost ja nii edasi, teisel nädalal hakkab juba loodus avanema, hakkavad meeled avanema, ja olengi ainult selles päevas, selles hetkes, ja sõidan. Vahel on raske, vahel kerge, ja siis jõuan näiteks Taevaskotta, istun sinna pervele, ei hakka telki ega asju ka lahti pakkima, ja jäälinnud tulevad ennast näitama. Tulevad tervitama – lendavad terve parvega jõe kohal. Mõned inimesed on seal kümneid aastaid käinud, aga pole sellist asja näinud. Või siis astub hõbehaigur kõrkjatest välja. Neid müstilisi lugusid rännakutest, mil kõik avaneb ja hakkab iseenesest kokku jooksma, võib rääkima jäädagi.

Tõukeratas on ka üks asi, mis toob nii tõukajale kui vaatajale naeratuse näole. Kui ma sõidan sellega tööle – Lasnamäe mäest alla ja sadamast läbi, siis on ilmselge, et kõik turistid pildistavad: tuleb mingi mees, habe on õieli, kott seljas, ja tõukerattaga. Paljudele on see arusaamatu riistapuu. Kui jõuad mingi maapoe juurde, kus vanamehed joovad õlut ja jäävad seda riista vaatama, siis järsku üks küsib: „Oot, aga kust sa tuled!”, ja teine mees vaatab, et: „Aga tal ei ole ju pedaale ka! Oota, kus sul see mootor on?”. Mina loen siis neile ette, et mul on kümme käiku – esimene käik on vasaku jalaga, teine käik on parema jalaga, kolmas käik on vabakäik ja siis mäest alla ja…, ja siis teine mees ütleb, et: „No muidugi, kui see on sul kümnekäiguline, siis on muidugi kerge sõita!”.

Vaat jala käies ei jõua eriti kuhugi, rattaga sõites läheb tee liiga kiiresti. Mootorratta ja autoga sõites on sul tee ääres metsatukk või mets, tõukerattaga sõites on sul teeääres puud. Kui sõidad autoga, on sul teeääres põld; kui sõidad jalgrattaga või tõuksiga, on sul teeääres viljapead, ja nende vahel on ka rukkililled ja lõokesed.

4. Tean, et Sa pead väga lugu ka erilistest, eksootilistest, kangetest napsudest, armastad neid maitseid koguda. Miks see nii on ja kust on see alguse saanud?

Esimene asi, mis ma pean üles tunnistama, on et ma olen vana joodik. Kukust, kellega koos ma olen isegi õppinud, tehti film „Kuku – mina jään ellu”. Minust oleks võinud teha filmi „Mina jäin ellu”. Ma arvan, et alustades keskkoolist või veel varem ja kuskil 27nda eluaastani läks see ikka üsna stabiilselt. Aga nüüd on mul kõige lemmikum naps esiteks rumm, aga mitte need Bacardid või muud, mida segatakse kokakooladega – minu meelest on see pühaduseteotus, vaid ikka Matusalemid ja Zapaca XO-d – tumedad rummid, mis on oma kvaliteedilt täpselt samad võrreldes parimate konjakitega. Muide, mulle meeldib ka väga Vana Tallinn, mille alus on rumm, ja veel meeldib mulle, nii et lähen selle peale lausa hulluks – puskar! Ühel festivalil tahtsin ma klubis korraldada „Bussijuht Riho puskaridegusteerimise õhtu”, nii et kõik trupid, kes tulevad – Hispaaniast, Prantsusmaalt, Balkanimaadest jne, toovad kaasa oma puskari ja siis degusteerime, milline see kõige parem on. No muidugi handsat ei ületa vist miski – kui see on ikka hästi tehtud, siis on see tipp.

Ma olen jube kehv inglise keele rääkija, aga sõrmede peal saab üles lugeda tegelased, kellega tekib festivali ajal nagu mingi avanemine. Kui me sõidame lennujaama või lennujaamast tuleme, siis järsku saad jutusoonele ja kõikvõimalikud asjad ära räägitud. Hispaania professori Joan Baixasega leppisime ka kokku, et kui ma kunagi jõuan Katalooniasse, siis lähen talle kindlasti külla ja naudime säälset jooki Riojat.

Meil tuleb nüüd suvelavastus „Mees, kes ei teinud mitte midagi” ja ma käisin selle kujunduse jaoks mööda Eestit kartulikorve kokku korjamas. Üks fantastiline küla on Valtu-Nurme, mille endine külavanem Elen tegi küla peal kartulikorvide korjamise aktsiooni – ma sain sealt külast 25 korvi ja absoluutselt iga korv on erisugune. Eesti kartulikorvidest ja kartulivõtmise kultuurist võiks teha näituse. Samamoodi kui need kartulikorvid võiks panna ritta samakad või puskarid – kahte ühesugust ei ole. Põltsamaal on üks reisiseltskond, kes on aastaid seda tehnoloogiat uurinud ainult enda tarbeks, ja nemad valmistasid lõpuks sellise masina, mis ajab esimese tõmmisega absoluutselt puhast jooki. Üle-eelmisel aastal sain seda maitsta. See oli 56 promilli, natuke maitsestatud mingite siirupitega, ja vaat see oli maailma parim puskar. Seda tarbisid nad ainult kord aastas, peale jalgrattamatka, ja pakkusid erilistele külalistele.

5. Sa oled bussijuhina armastatud ja asendamatu. Festivali ajal on Su sõidugraafik lausa ööpäevaringne, aga ma näen, et Sa sõidad alati rõõmu ja õhinaga. Mis Sind käivitab ja jõudu annab?

Mind käivitab see, et ma saan kõigi festivalikülalistega tuttavaks. Mina olen esimene, kes nad vastu võtab ja viimane, kes nad ära viib. Minu jaoks on ülimalt tähtis, et esimesest hetkest, kui nad Eestimaa pinnale jõuavad, oleks nad kenasti ja sõbralikult vastu võetud ja samamoodi ka ära viidud. Esimesest muljest sõltub ju kõik ja sealt edasi on meie festival juba niigi nii kõrgel ja hääl tasemel. Ja veel on tegelikult fantastiline, kui hommikul kell neli – praegu on juba valge, linnud laulavad kui pöörased ja bussi mootor töötab selles värskes õhus tohutult hästi – sõidad läbi täiesti tühja linna… Seal on mingi fluidum.

6. Kõik teavad, et Hunt Kriimsilm oli Hendrik Toompere, aga kui vaadata Sinu ametite nimekirja, siis võiks arvata, et hoopis Sina oled Kriimsilma prototüüp – lavamasinist, lavastusala juhataja, väljasõitude müügijuht, bussijuht, varustaja, võib veel lisada ka nukujuht ja näitleja, paar ametit veel ja ongi 9 täis. Milline neist ametitest ja aegadest on Sulle endale kõige südamelähedasem?

Viimasel ajal olen olnud tihti ka muuseumis ekskursioonitegija. Võtab kümme minutit, et ette lugeda ameteid, mille eest on mulle teatris raha makstud: lavamontöör, lavamasinist, lavastusala juhataja, bussijuht, varustaja, helitehnik, valgustaja, puusepp, koristaja, öövalvur, ringreisi kassapidaja, müügijuht, väljasõiduadministraator, projektijuht, trupijuht ja muidugi elukutseline jõuluvana. Kui ma teatrisse tulin, oli jõuluvana amet püha, ja seda said pidada ainult teatri tipp-näitlejad – Oskar Liigand, Kalju Renel, Olaf Paesüld, Harry Gustavson. Iialgi ei tulnud kõne alla, et mingist lavamehest saab järsku jõuluvana, aga see oli vist 80date lõpul, kui ma tegin ühel väljasõidul esimese jõuluvana ja olen sellest peale olnud Nukuteatris 30 aastat jõuluvana. Varem oli alati närv pingul; alles nüüd, viimastel aastatel on hakanud tekkima rahulikum tunne, et hakkadki muutuma jõuluvanaks. See ei ole tegelikult noore inimese töö.

Pean tunnistama, et hingelt olen ma ikkagi näitleja, aga naudin ka bussiga sõitmist. Ma olin juba 30 või 31, kui läksin autokooli ja esimeses sõidutunnis, mis oli veel Moskvitš 408ga, istusin rooli ja küsisin sõiduõpetaja käest: „Enn, ole hea, ütle, mis asjad need siin põrandal, rooli all on?” Ma ei olnud kuni 30. eluaastani isegi juhiistmel istunud. Mu vanaisal oli küll Zaporožets ja ta aegajalt rääkis mulle, et mine tee load ära ja saad autoga sõita, aga mina ütlesin põhimõtteliselt: „Ei, ma ei taha!”. Ma ei tahtnud ennast autoga siduda. Ja siis tegin järsku autojuhiloa ära, sain B-kategooria kätte, ja ma ei tea, kust mulle siis see hullus peale tuli, et oli võimalik teha load B-kategoorialt otse D-kategooriale. Teatril sel ajal mingit bussi ei olnud, aga ma tegin bussijuhiload ja sinna otsa kohe C-kategooria ehk veoautojuhiload ka ära. Ma mäletan ka esimest sõidutundi bussiga – see oli tavalise käiguvahetajaga pikk kollane Ikarus – ja siis ühel hetkel saabus vabadusetunne ning olin võimeline selle Ikarusega mööda neid kitsaid Kadrioru tänavaid sõitma. Siis läks teatri bussijuht ära, tegin üldse esimese pika sõidu Tartusse, ja kui siis mulle Tartus öeldi, et „Sa sõidad kuradi hästi!”, siis ma olin ikka ise ka sügavas hämmingus. See on niimoodi, et kui oled juht ja bussis hakkab rahvas kohe rõõmsalt sädistama ja omi asju ajama, mitte ei ole hirmunud haudvaikus, saad aru, et asi toimib. Ma ei ole rallimees, sõidan ka nende väikeste teatribussidega nii, et sõitjad ei saaks aru, kui bussil vahetatakse käiku või pidurdatakse. Vahepeal oli teatril ka suurem, 18-kohaline buss, millel oli käru taga, ja sellega sai ka palju sõidetud, ka mööda Euroopat.

7. Lavamasinistina oled pälvinud isegi Eesti NSV Teatriühingu tehnilise töötaja aastapreemia. Lavamasinist – see kõlab uhkelt! Mis masinaid Sa Nukuteatri laval liigutasid?

Lavamasinist on lavatööline – transahunt. Nüüd on meil vist kõik lavameistrid. See on see mees, kes lava püsti paneb. Tol ajal töötasid Nukuteatris lavamehed paaris – kõvem mees oli lavamasinist ja lahjem mees oli lavamontöör. Lõpuks, kui ma olin Are Uderiga paaris, oli kaks lavamasinisti. Lavamasinist sai 100 rubla palka, lavamontöör sai 80 – lavamasinist vastutas. Sain selle preemia vist 1987ndal – Jüri Järveti autogrammiga diplomi, ja ma olen eesti teatris esimene lavatööline, kes selle preemia sai. Mul on vist niimoodi, et kui ma millelegi pühendun, siis pühendun sellele jäägitult. Tol ajal olin vaba mees, ei olnud naist ega lapsi, ja ma praktiliselt vist elasin siin teatris, ja kui midagi oli vaja teha, siis ma selle ära tegin, ja mu tööraamat kubises kiitustest.

Ma arvan, et me Arega olime ikka väga head lavamehed. Tol ajal oli ju niimoodi, et lavamehed olid kindlalt trupi osa. Väga palju mängiti sirmitükke ja lavamehed said kõik ka rollid. Eks mul oli salajane soov kas või natukenegi näitlejana mingi osa saada ja lavameestele jagus alati midagi – näiteks ilma tekstita osa. On olnud ka selliseid aegu, et lavamehed andsid Oskar Liigandile kolmkümmend kopikat, et „kuule, anna oma nukku, et peale etendust saaks kummardama minna”, sest pruudid olid saalis.

1981. aastal tuli „Karjapoiss on kuningas”, „Kikerikiis” sain konna osa, „Tõelises elevandipojas” pasunapuhuja ja niimoodi neid pisikesi rollikesi on kogu aeg tulnud ja minule on need täiesti piisavad. Ja tänu sinule, Vahur, oli mul ka „Kapten Granti lastes” viis minutit kuulsust, ja „Dorian Gray’s” järgmised viis minutit kuulsust. „Kapten Grantis” oli muidugi ka see hea, et kaks või kolm grimeerijat nägid minuga tund või poolteist vaeva, et saaksin viis minutit laval olla. Mulle täiesti piisab sellest pisikesest hetkest laval – olla osa ka nendest tohututest masinavärkidest. Kuigi mulle meeldivad teatris ka väikevormid, mida me Helle Laasiga teeme, aga need on nii erinevad asjad.

8. Õppisid aasta Lavakunstikateedris ja oled muude ametite kõrval pidevalt ka ise laval olnud. Kas see haridus ja kogemus on Sind teistes teatritöödes kuidagi aidanud?

See oli, jah, 1976. aasta ja 9. lend, kui mind vastu võeti. Viimane lend, mille võttis veel vastu Panso. Sain seal kokku puutuda selliste legendidega nagu Karl Ader, Helmi Tohvelman, Viive Ernesaks, Lea Tormis, kadunud Reet Neimar – nad olid tolle aja absoluutne koorekiht. Ja ma pean uhkusega ütlema, et Lavakast visati esimesena välja kolm meest – mina, Andrus Rootsmäe ehk Inboil ja Tarmo Urb. Sellises nimekirjas on ju päris uhke olla (naer). Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, kohtusin garderoobis Merle Karusooga, kes oli minu kursuse juhendaja. Tervitasin ja küsisin Merlelt, et „mina olen Riho Tammert, ehk mäletate – viskasite mind välja,” ja Merle ütles, et „minu käed on sellest puhtad, mina ei visanud sind välja”. Ja tead, see oleks mind justkui pilvede peale tõstnud – kui kursuse juhendaja niimoodi ütleb –, see tegi mu päris rõõmsaks. Eks seal oli väga palju subjektiivseid ja objektiivseid põhjuseid ja eks see sõltus ikka minust endast ka – ma olin tol ajal ikka noor ja loll. Mul on ka nii meeles Ivika Sillari sõnad, kui ta kutsus mind enda juurde ja ütles, et mine õpi trollibussijuhiks, ja mina mõtlesin, et kust kurat ta sellise asja ütles, ja sellise teadmisega ma sealt lahkusin. Trollibussijuhti minust ei saanud, aga kui paar aastat tagasi sain Ivikaga Lavakas kokku, tuletasin seda meelde, et: „Näe trollibussijuhti ikka ei saanud, aga nüüd olen teatris näitleja-bussijuht”.

Sisseastumiseksamil lükati mind miskipärast teises voorus hoopis lavastajate gruppi ja ma pidin ette valmistama mingi lavastuse eskiisid ja kontseptsiooni. Ma valisin selleks „Väikese printsi” – see oli nukulavastuse kontseptsioon neljale näitlejale, laua peal, tagantjuhitavate nukkudega. Siis ei teadnud ma nukuteatrist ju mitte mõhkugi. Ja kui mind oli Lavakast välja visatud, sain ükskord Tarmo Urbiga linna peal kokku ning küsisin temalt, mida teha. Ja Tarmo ütles, et mine Nukuteatrisse lavameheks. Tol ajal oli Nukuteatris muusikaala juhatajaks Priit Pedajas ja Tarmo ütles, et helista Priidule ja võta üks pakk tubakat kaasa – saad kohe tööle. Siis sõitsin hoopis loomavagunitega Kesk-Aasiasse ja olin ilmselt kuskil Taškendis, kui Nukuteatris vabanes koht, nii et tulin siia 1979. aasta 9. märtsil.

9. Mida on Sulle andnud teatritegemise nii erinevatest vaatepunktidest kogemine? Kas näed tänu sellele teatrit kuidagi teisiti?

Ma olen siin teatris kogu aeg kõndinud nagu piiri peal. Kui me käisime 90ndatel hästi palju väljasõitudel, siis olin bussijuht ja ka väljasõiduadministraator. Taga istus mul trupp ja siis olin nagu kahevahel – ühest küljest kuulad, mida trupp räägib, aga samas olin ka nagu administratsiooni esindaja. Või selle piiri peal olek, et kas oled lavatööline või näitleja. Ühtpidi pean ennast hästi vabaks – teatrisolek ja kõik need ametid annavad tohutu vabaduse. See on suhteline vabadus. Aga olles neid ameteid pidanud, oskan ma hinnata Toomas Kreeni [etendusteeninduse juhi] tööd, müügijuhtide tööd, Anne-Liisi [lavastusala juhataja] tööd, ma saan aru, mida nad teevad, samuti väga täpselt ka näitlejate tööd. See annab tohutult palju juurde.

10. Sul saab kahe aasta pärast 40 aastat Nukuteatris töötamist. See on peaaegu pool sajandit. Küllap oled siin näinud igasuguseid aegu ja suundi. Milline on NUKU teater sellise pika pilgu läbi praegu?

Minu arust on see teater väga hea tervise juures. Praegune mitmekesisus on tohutult fantastiline. Antaks juhtidele ainult oidu, tarkust, headust ja mõistust seda rikkust hoida. Praegu on nagu kaks äärmust – üks on see, mida teeme meie Hellega, need imelihtsad väikelastetükid, mida võib-olla ei peetagi päris teatriks. Ja see teine – „Väike prints”, „Linnud”, „Dorian Gray portree”… Kui hakata vaatama, siis selline ampluaa ja laius, kuhu vahele kõik see teater mahub, on võimalik ainult nukuteatris. Me mängisime Hellega väikest sirmitükki „Ise, ise ka!” ja sellega seoses meeldis mulle alati ütelda, et ainult nukuteatris on võimalik, et alustad etendust lillekese rollis ja lõpetad päikesena. Sinna vahele mahtusid veel lepatriinu, rähn, lehm, tuul ja pilv. Saad lavale tuua terve maailma! Praegu on NUKU teater tohutult heas seisus, väga heades kätes, ja lootused ju aina kasvavad. Meie teater on läbi elanud tohutult raskeid aegu, 90ndatel oli vahepeal päris pommiaugus – kui Rein Agur ära läks ja Eero Spriit polnud veel tulnud. 80ndate lõpupoole hakkas ära vajuma, ja Ferdinandi äraminek… Siin on niipalju muutusi olnud, aga mina olen võrrelnud, et Nukuteater on nagu ookeaniaurik – sa annad talle hoo sisse ja tema ikka läheb, ühe hetkega tema suunda muuta ei saa. See ei ole mingi pisike paadikene, trupikene – ta läheb ikka üsna kindlalt oma suunas.

11. Mis on Sinu järgmine amet NUKU teatris? Mis ametit Sa tahaksid veel proovida?

Ma ütlen Sulle ausalt, ma olen oma praegustes ametites ääretult õnnelik, ja kui ma saan veel ka laval olla – kui ma saan veel mängida „Karjapoissi” (homme on 662. etendus, 36. hooaeg) ja veel Hellega oma väikelastetükke teha, ja saan natuke bussiga ringi sõita, siis ega ma ei oskagi muust unistada. Eks lõpuks võin ju muuseumis istuda, kui neil on vaja eksponaati. Kui ma enam ei jaksa, eks siis näidake mind ja ma räägin lastele ja suurtele Nukuteatrist ja ajaloost.

Ma olen õnnelik inimene ja seda tänu teatrile, Liisale, Ritchie’le ja tõukerattale.

Veel uudiseid

Made by Wiseman